ASVA HOBUSEKASVATUS
Asva Hobusekasvatuses kasvatame juba mitukümmend aastat Eesti tõugu hobuseid ja Saksa ratsaponisid.
Eesti hobused
Eesti tōugu hobune kuulub pōhja-metsahobuste rühma. Kohalikud tingimused on aastasadade vältel kujundanud selle tōu selliseks, nagu me tänapäeval teda tunneme. Ta on kasvult väike, elava loomuga, väle, vastupidav, vähenōudlik, pika ea ja suure sigivusega.
Eesti hobusele on omasemad pigem vastupidavust nõudvad pingutused kui maksimaalse veojõu katsed. Sõiduhobusena ja pikamaaveol äratas ta vaimustust ka saksa parunite hulgas. Tähtsaim eesti hobuse võime on aga see, et ta suudab seda kõike peaaegu ilma hoolitsuseta, saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi.
1921. aastal asutati Eesti Hobusekasvatajate Selts ja avati tōuraamat. Algas eesti hobuse sihikindlam aretamine. Sellal oli päevakorras eesti hobuse muutmine suuremaks ja tüsedamaks, sest hobune oli peamine veojōud pōllumajanduses. Selle saavutamise eesmärgil otsustati kasutada suuremakasvulist soome hobust, kes on eesti hobusele sugulastōug.
Välimuselt köidab eesti hobune kõigepealt oma näoilmega, mis sarnaneb natuke araabia hobuse omaga. Ka pea kujus on otsitud sarnasust araabia hobusega ei ole see väga väike; luud, eriti lõualuud on õige tugevad, profiil pole tavaliselt nõgus, vaid pigem sirge, kuigi eri autorid kirjeldavad nii nõgusat kui kergelt kongus profiili. Laup on lai, kõrvad lühikesed. Kael on lühike ja lihaseline, turi madal, rinnakorv lai ja sügav, selg sirge, küllalt sageli ka nõgus. Väga paljud värvused on esindatud. Eriti levinud on kõrvid, raudjad, mustad, hallid, kollased ja võigud, ent on ka teisi värvuseid.
Eesti hobust kasutatakse üha enam meelelahutuslikul eesmärgil –ratsaspordikoolides, ratsaturismitaludes, vaba aja veetmisel. Hobune on saanud pere lemmikloomaks.
Saksa ratsaponi
Tõug on aretatud Saksamaal ning on seal ka väga populaarne. Saksa ratsaponi kirjeldatakse kui „väikest soojaverelist“, sarnanedes pigem hobuse kui poniga ning on lastele väga sobilik sporthobuseks.
Saksa ratsaponil on suur välimine sarnasus hobusega, vaid tema pea on ponilik. Ideaalne turjakõrgus jääb 138-148 cm ümber. Saksa ratsaponi sobib hästi kooli- ja takistussõitu, tal on sujuvad ja ilusad allüürid. Saksa ratsaponi hakati aretama 1960ndate keskpaigas, ristates omavahel erinevaid hobusetõuge nagu nt araabia, anglo-araabia ja täisverelisi hobuseid, eriti walesi poni. Eesmärgiks seati saada tõug, kellega oleks hea võistlustel käia (st võimekas) ja kes oleks samas lastele sobiv iseloomult ja kasvult. Algselt kasutati täisverelise ja araabia hobuse täkke halfingeri ja fjordi ponidega. See aga ei viinud soovitud tulemusteni. Seejärel hakatigi kasutama walesi poni ning 1970ndate keskpaigaks oli sobivat tüüpi poni olemas. Hiljem üritati veel segada poni trakeenide, hannoveridega ja holsteinidega, aga ka need üritused kukkusid läbi, sest poni tüüp ja kvaliteet läksid tihti kaduma.
Tänapäeval on Saksa ratsaponid väga populaarsed kolmevõistluses ning takistus-ja koolisõidus. Olgu öeldud, et need ponid ei võistle mitte meetristes parkuurides, vaid kuni 130cm.
Eestis on ratsaponide kasvatamine veel lapsekingades ja tõeliselt hea põlvnemisega sportlikke ponisid on siia aretuslikel eesmärkidel toodud väga vähe. Asva Hobusekasvatuse eesmärgiks on kasvatada siinsamas saaremaisel maastikul üles ratsaponid, kes on võimelised konkureerima noortespordis ka väljaspool kodumaad. Esimese sammuna soetati 2006. aastal Saksamaalt noor, kuid väga hea põlvnemisega Saksa ratsaponi täkk Mon Cherg, kes lisaks Eesti meistritiitlile on saanud kulla ka Soome meistrivõistlustelt ning täna on spordis tegijad juba kümmekond tema järglast.
